“Vangile Ei Meeldi Trellid”

Follow my blog with Bloglovin

Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin.
Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin.
President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht.
Vanale ei meeldi noored ja mulle ei meeldi praht.

Sedasi algab ansambli Justament laul “Vangile ei meeldi Trellid”

Seda laulu meenutasin päris tihti, kui sõitsin Rummu vanglasse kutsele. Õnneks ei ole seal enam tegutsevat vanglat. See oli võigas. Väga väga võigas koht. Inimlikkusest polnud seal haisugi.

Vanglat, mis asus Rummus mäletavad paljud. Meie kiirabitöötajad mäletame oma mätta otsast, sealsed endised töötajad omamoodi ja vangid ise ei soovi seda usun iial meenutada. Hetkel on  sellest alles vaid varemed ja palju mälestusi.

Miks see postitus? See ei ole üks kutse, millest kirjutan, vaid meenutus läbi aja, erinevad emotsioonid ja tunded, mis  on tekkinud vangas kutsel käies. Ega lihtinimene, kes on seaduse kuulekas, ei satu nii kergesti vanglasse tava olukorras.

Kutseid vangalsse oli päris tihti. Eriti kevaditi. Selliseid kutseid, kus oli vaja abi anda ja surma konstanteerida jms. Ega vanglasse sisse saamine nii lihtne ei olnud. Alati enne sisenemist oli see UKS- Suur- suur uks, mille taga seisime kiirabi autoga ikka kaua… kaua. Need rauast suured kinnised värvad . Kui need avanesid: vaatepilt oli karm -Ukse taga vastas olid mehed, kellel olid tigedad koerad ja peeglid ning nende ilme oli nagu õudusfilmis vangivalvuril.. Kontrolliti auto põhja alt pikkade peeglitega ja sisse piiluti ja nõuti dokumente. Enamuse ajast kulus  meil selgitustele ja vaidlusele, et meil ei ole passi ega id-kaarti tööl kaasas. No vahel ei lastudki meid sisse, toodi vang sinna samasse, kahe rauast ukse vahele ja pidime ülevaatuse tegema sealsamas kiirabiautos. Valvur oli ukse taga koeraga või siis pani käeraudadega raami külge vangi. Enamasti saime selgitades hakkama, et meil sellise töö puhul ei saa olla isikutuvastamiseks midgai kaasas, kuna võime selle töö käigus kaotada-lasti meid sisse. Siis,  kui oli vaja surma tuvastata või kui vang oli poonud ennast näiteks. Kui vang oli kartsas -siis ju ei saanud tuua keegi teda meieni. Ja välja sõites oli samasugune kontroll. Küsimuse peale, miks te uuesti kontrollite? Sain vastuseks, et äkki mõni vang on teie auto alla pugenud põgenemiseks. 

Kirjeldan veidi, mis tunne mind valdas vangalsse sisenedes.

Kui olime läbinud nö. isikutuvastuse kontrolli, siis avati suured hallid rauduksed. Ma tundsin sellist külma kõledust. Suundusime valvuri järel suurest rauad-trellist uksest sisse.  Seejärel sattusime pikka koridori. Teate, kui see suur trell-uks meie selja taga kinni vajus sellise kohutavalt suure kolksuga ( selline tunne, et nüüd see enam ei avane).. saate siit aimu

See võttis hinge korraks kinni. Sattusime pikka koridori, mis oli nagu õues ja nagu ei olnud ka. Kaks betoon-seina meie kõrval. Meist eespool oli uks ja selja taha jäi see teine uks, mis kinni kolksatas ja üleval peakaohal paistis hall taevas. Minu sees oli selline okastraadist kõle külm ja ängistav tunne. Seal olime vaid meie ja taevas ning muud nagu polekski olemas. Uuh, järgmise ukse juures vangla töötaja kohmetult otsis neid suuri pikki võtmeid oma kimbust. Õnneks leidis 😉 Sel ajal, kui valvur võtit otsis- unustasin korraks, miks me tulime ja et ma üldse tööl olen…Mõtlesin vaid, et no tee juba see neetud uks lahti. Meie õnneks avanes see kergelt ja suure pauguga läks kinni selja taga. Ees avanes selline vaatepilt: VANGLA . See tunne, kui astud vanglasse sisse on selline õõvastav ja kõle. Tunned nagu vaataks mingit filmi, mitte ei ole ise seal.  See, kuhu sattusime läbi suurte raskete uste ja mitmeid kontrolle oli nagu vangla õueala või midagi sellist.

Seal vangid liikusid koos meiega. Kõigil olid mingid numbrid vms. Enamus kandis mingeid dresse seljas.  Silma hakkas selline dressides meeste kolooonia.  Hetkeks tunudus nagu oleks vanale Kadaka turule sattunud, kus ripub erinevaid adidase ja adibassi vuffel dressi komplekte.

Sinna sattudes oli alati selline tunne, nagu oleksin sattunud kusagile väljanäitusele. Kõik vaatasid meid sellisel puurival pilgul- mõni tuli ligidale, kes tegi silma, kes katsus seljatagant sõrmega, kes üritas juttu teha. Ma ei ole eluski ennast nii veidralt tundnud, kui vanglas kutsel käies. Alati püüdsin sisemiselt olla rahulik, mitte välja teha ja jääda proffesionaalseks. Tegelikkuses ma seal,kus vangid vabalt liikusid ei tundnud kunagi mingit ohtu. See õhkkond oli rahulik ja pigem heatahtlik. Hirm tekkis hoopis mujal.

Ükskord tundsin sismas kuidas ma kardan, tõepoolest kardan siseneda kartsarisse, kuna valvur ütles meile, et vang on eluaegne vms / mingi viimane vang, kes oli pikaaegne selles vanglas ja ootas üleviimist kuskile mujale vanglasse, kus eluaegsed on./ Teda pidi tingimatta läbi vaatama, palpeerima lamades, aga ta asub kartseris. Kartser on eriti väike, kitsas, et sinna me mitmekesi ei mahu. Selles vanglas olid ruumid eriti vanaaegsed ja koledad. Vanglaametnik sõnas, et tema valvab uksepeal ja siis üks meist peab sisenema. See oli umbes nii kitsas 

Ja välja nägi mälu järgi sarnane, aga kõvasti kitsam.

See oli üks esimesi kordi, kus ma tundsin, et ma ei suuda sinna minna. Ei suuda. Ja ma ei läinudki. Keeldusin. Ütlesin, et minupärast tooge ta siia välja, ja pange kasvõi põrandale aga ma ei suuda sinna siseneda – kuid kord oli karm! Ei saa tuua! Kolleeg oli enne sellises kohas käinud ja oli nõus teda läbi vaatama.  Selle sama vangi viisime me politsei eskortiga haiglasse ja valvur tuli kaasa, vangist patsiendi aheldas ta käeraudadega kiirabi raami külge. Sest oli olnud juhtumeid, kus vang pani haiglasse sõites linnas sees esimese punase foori taga autost plehku. Tol korral oli see vang õnneks rahumeelne ja väga õnnelik, et saab haiglasse. Ta ütles, et ei ole aastaid välja saanud ja on nii õnnelik haiglasse mineku üle.

Tegime oma töö küll ära, aga see tunne, mis hinge jäi – see ei kao mitte kuhugi. See jääb alles. Praegu tunnen kergendust, et see vangla kinni pandi.

Tavaliselt kevadeti saime tihti kutseid, kus vangid olid end üles poonud. See oli aastast aastasse nii. Eks Eestis kevadel tuleb ikka päike välja ja esimesed soojad ilmad, siis vangidel ” jookseb juhe kokku” ja depressioon, sisemine pinge, mis iganes see siis ajendab neid seda tegema ja endalt elu võtma, aga kahjuks nii see on ja oli.

See postitus jääb mulle meenutama, kui jube ja võigas see koht oli ja kui hea meel mul oli, kui see oma uksed sulges. Kurb, et paljud inimesed jäid tööta, kuid need tingimised olid selles vanglas alla igasugu arvestuse.

Tihti vanglast tulles ja ka järgneval päeval olen kodus omaette mõelnud, et kõik inimesed me ju sünnime ühtemoodi paljastena, võluvitsa kaasas ei ole, kasutusjuhendit ammugi  mitte. Kõikidel on ühtemoodi võimalus hariduseks aga ikkagi osad inimesed lähevad valele teele. See on kurb tõsiasi ja seda muuta ei saa.

Aga lootma peame ikkagi arvan!

Nagu Michael (Joseph) Jackson, (19582009) kunagi ütles:

Maailmas täis vihkamist, peame ikka julgema loota. Maailmas täis viha, peame ikka julgema leida lohutust. Maailmas täis meeleheidet, peame ikka julgema unistada. Ning maailmas täis usaldamatust, peame ikka julgema uskuda.

 

Päikest!

 

Kadi

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s