Kus suitsu, seal…makarone

Kus suitsu, seal…makarone

56264327_2171370906506292_3281792778685644800_n

Kui Jood! Ära makarone keeda! Kui süüa tahad, siis ära joo 🙂 No mingi loogika peab ju olema ometi.

Sest vahel juhtub, et uinud ja unustad oma makaronid sootuks…. Kahjuks on pahed tihti harjumus, kui kirg.

 

 

Või vastupidi? Ega ma ka ei tea ju.

See minu mõte lihtsalt!

Vähem makarone ja rohkem päikest!

Kadi.

Advertisements

Üle 150 kilo on palju, liiga palju…

Follow my blog with Bloglovin

No seda on palju paluda mõningal juhul, et inimene, kellel anamneesis terve rodu haigusi võiks midagi enda jaoks ise ära teha… Miks see nii on, tihti mõtlen sellele no ega vastust ei olegi. Milleks rääkida nii kõvasti, kui ei kuule, mida öeldakse? Vist ei taheta kuulda.

Igakord, kui sinna kutsele sõidan, mõtlen, et küll oleks tarvis sellist viineri kostüümi koos kosmonaudi  maskiga 🙂 Aga seda meil ei ole kahjuks. Kindlasti mõtlete miks , no selleks, et ise puhtaks jääda ja haisu riietele külge ei saaks ja muid elusolendeid…. Selline mustus ja vaibale astudes jääd sinna kinni, siis tahes- tahtmata soovid, et sul oleks mingi skafander ümber. Eriti kui  järgmise kutse peaksid saama mõne beebi juurde … Teeb kurvaks, et inimesed ei suuda ega ei taha enda ja oma ümbruse eest hoolitseda.

Nimelt kurva eluga proua, kelle üle on tema keha võimust võtnud ei aita ei püssi ega muu ussirohi, kuna ravimeid ta ei tarvita. Milleks neid võtta eks? Ta ei ole isegi arstil käinud oma haavanditega. Milleks, kui abikaasa ravib salviga.

Aga ikka nii kuus korra kutsub tema armastav kaasa talle kiirabi, kuna troofiliste haavandite määrimine ei aita nende valgete tsinksalvidega.

56461103_402843807162060_192374853657952256_n

 

 

 

 

 

 

 

 

Igakord räägin, et alustama peab hügieenist ja jalg tuleb puhtaks pesta, aga ei ikka pannakse mustale haavale sammoodi valget salvi ja kui see tuleb ära pannakse uuesti ja siis jälle uuesti ja siis veelkord ikka. Nutune lugu, mis muud.

Viimane kord oli ta aga nõus haiglasse sõitma. Loodan siiralt, et sai puhtad jalad ja raviplaani, mida ta edasi ka järgib.

Kogu haiguste rada ei hakka loetlema, aga lootus on, et ehk lõppeb see õpitud abitus ja mõistus lööb koitma, kuna kutset pole saanud siiani….

Lootma peab vaid head!

 

Ärge laske oma keha ja vaimu üle kontrolli! Elu on elamiseks!

Uskuge, et kogemused- need võtavad elult suurt tasu – aga õpetab jällegi paremini kui ükski teine siin ilmas!

 

Kadi

Follow my blog with Bloglovin

Väike päike piilus pilve tagant… Algas 24h töö.  Muidu narkomaanid, alkohoolikud, kutseid – igast sorti…aga seekord olid netihoolikud- noored Googeldajad! Midagi uudset üle pika aja kiirabi kutsetes.

Saime keskpäeval kella 13 paiku kutse, et noor -13 aastane on mürgistuse saanud. Algselt ei olnud midagi eriti teada, aga siis teepeal tuli infot juurde. Meil on nimelt keskusega selline side, kui häirekeskus  saab infot juurde – siis tuleb meile autosse ka kohe info tabloole. Näeme paralleelselt, kes peale kiirabi veel kutsele sõidab ning mitu kilomeetrit kellel on jäänud sündmuskohani- seda on ekraanil kohe näha). Väga nutikas värk! No nii nagu Googeldamine – nutiajastu ikkagi!

Veidi lähemalt ka. Kui kohale jõudsime oli vaid üks noormees ja mures ema. Noormees istus diivanil  pea oli veidi küljele kaldu. Midagi peale suu ja lõuas imeliku krambi ta ei kaevanud. Ta oli adekvaatne nii ajas, kohas kui ka isikus. Silmad ei liikunud vabalt, vaid olid suunatud suunaga üles. Nagu oleks pööritanud silmi  ja silmad vaadanuks vaid ülepea taha. Suutmatta neid tagasi alla suunata.  Teda nähes tuli mul meelde enese üle elatud ravimmürgistus – see oli  nii võigas ja füüsiiliset ebameeldiv tunne, mis meenus koheselt mulle. Vaatasin, seda poissi ja mõtlesin, et vaesekene – tean seda tunnet. Rahustasin ja rääkisin talle, mis tunne see on ja tean, mida ta tunneb. Õnneks rahunes veidi.

Meil vaja anamneesi kuid ega eriti noormees rääkida ju soovinud…  vot aga mina tahtsin ju teada- uurisin siis – no nagu uuriv ajakirjanik, et mida ta kasutas, miks, millisel eesmärgil jne.  Sain tead, et tal olevat sõbranna, kes on enne masenduse leevendamiseks midagi ka sarnast kasutanud. Nad olid siis igavusest interneti lahti löönud ja Googeldanud, missugune rohi peaks rahustama närve ja magama panema. Kuulasin ja mõtlesin, et nagu tegelt??? Just like… Googeldan ja vaatan, mis tuleb????

Esimene versioon, mida nad sisse sõid – oli, et nad said mingi unerohu kellegi tuttava vanaema kapist…see oli ühe lapse versioon, teine versiooon oli, et nad leidsid antidepressandid, mis kuulusid kellegi vennale. Ja usun, et oli ka kolmas versioon – siis see kõig õigem, mida nad vaid ise teadsid. Teame vaid, et oli üks punt noorukeid, kes olid ühise eesmärgi nimel Googeldanud ja neid kolmanda  isiku ravimeid endale ohtralt – oma 12 tükki sisse söönud.

Kiirabi brigaade oli mitu, kes erinevatest kodudest lapsed samal ajavahemikul haiglasse transportisid. Seepärast ka anamneesis versioone mitu.

Teadsime vaid seda, et ravim oli pika toimega, kuna ravimeid hakati sööma eelmise päeva õhtul ja toime ilmnes selle päeva alguses. Kahjuks oli neid lapsi rohkem kui kaks, kolm. Omaette mõtlesin seal, et kas lastel ei ole tõesti midagi  muud targemat enam teha. Uskumatu.

Meie tegime kõik, mida vaja ja transportisime haiglasse. Mürgistuskeskuselt       Tel : 16662 ei olnud ka mõtet abi küsida antitoodi kohta, kuna polnud õiget ravimi nimetust teada. Kõik rääkisid erinevat juttu ja teisi noori me ei näinud.

Haiglasse jõudes saimegi info, et neid noori on veel. Ja teised on juba haiglas. Meie patsient oligi viimane- ta oli ema sõnul pikalt maganud ja ema äratuse peale siis lõpuks silmad avanud.

Haiglasse saabudes tekkisid poisil tõmblused näos- tegi peaga iseeneslikud liigutused ja ütles, et lõug on väga kramplik. Arst vaatas lapse üle ja suunas kuhu vaja.

Miks ma seda kirjutan?  Kuna pragusel ajal noored lähevad kaasa igasuguste ajuvabade asjadega ja teevad rumalusi ja kõik info on Googeldades kätte saadav, siis on vaja neid noori – iseteadlikke inimesi kontrollida. Lapsevanemad paljuski ei tea, kus lapsed asuvad ja millega tegelevad. Ja kui keegi “tark” omaealine ees ütleb, et oh googeldame seda ja teeme järgi on enamus kambast nõus.

Mõelge, kui hästi see kõlab noorte seas ” Googeldame pilve”.

"Googeldame Pilve"

Ennetamiseks peaks näitama neile seda, mis juhtub inimese kehaga, kui tekib üle doos. Sellest peaks ehk alustama, et noored võiksid näha, mis juhtub inimese aju ja närvidega, organitega, kui nad on üle doosi saanud, kas siis  narkootiliste või  psühhotroopsete ravimite tarvitamisest. Ning, mis saab siis, kui tekkima peaks sõltuvus milleskti.  Sõltuvus on seisund, kus teatud tegevusest tekkiv meeldiv elamus muutub inimesele peagi lõplikult siduvaks vajaduseks. Sõltuvus tekib varem või hiljem uimastite, sealhulgas ka alkoholi ja tubakast ja mis siin salata ka netisõltuvus.  Eks need netihoolikud siis leiavad sealt Googeldades igasugu asju, mida kambas proovida.

Loodan, et selliste Googeldajate juurde enam keegi kiirabiga ei satu ja noored hakkavad millegi asjalikumaga tegelema…

näiteks ……Googeldades Tantsima….

 

Ilusat ja Rahulikku Pühadeaega!

 

 

“Vangile Ei Meeldi Trellid”

Follow my blog with Bloglovin

Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin.
Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin.
President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht.
Vanale ei meeldi noored ja mulle ei meeldi praht.

Sedasi algab ansambli Justament laul “Vangile ei meeldi Trellid”

Seda laulu meenutasin päris tihti, kui sõitsin Rummu vanglasse kutsele. Õnneks ei ole seal enam tegutsevat vanglat. See oli võigas. Väga väga võigas koht. Inimlikkusest polnud seal haisugi.

Vanglat, mis asus Rummus mäletavad paljud. Meie kiirabitöötajad mäletame oma mätta otsast, sealsed endised töötajad omamoodi ja vangid ise ei soovi seda usun iial meenutada. Hetkel on  sellest alles vaid varemed ja palju mälestusi.

Miks see postitus? See ei ole üks kutse, millest kirjutan, vaid meenutus läbi aja, erinevad emotsioonid ja tunded, mis  on tekkinud vangas kutsel käies. Ega lihtinimene, kes on seaduse kuulekas, ei satu nii kergesti vanglasse tava olukorras.

Kutseid vangalsse oli päris tihti. Eriti kevaditi. Selliseid kutseid, kus oli vaja abi anda ja surma konstanteerida jms. Ega vanglasse sisse saamine nii lihtne ei olnud. Alati enne sisenemist oli see UKS- Suur- suur uks, mille taga seisime kiirabi autoga ikka kaua… kaua. Need rauast suured kinnised väravad . Kui need avanesid: vaatepilt oli karm -Ukse taga vastas olid mehed, kellel olid tigedad koerad ja peeglid ning nende ilme oli nagu õudusfilmis vangivalvuril.. Kontrolliti auto põhja alt pikkade peeglitega ja sisse piiluti ja nõuti dokumente. Enamuse ajast kulus  meil selgitustele ja vaidlusele, et meil ei ole passi ega id-kaarti tööl kaasas. No vahel ei lastudki meid sisse, toodi vang sinna samasse, kahe rauast ukse vahele ja pidime ülevaatuse tegema sealsamas kiirabiautos. Valvur oli ukse taga koeraga või siis pani käeraudadega raami külge vangi. Enamasti saime selgitades hakkama, et meil sellise töö puhul ei saa olla isikutuvastamiseks midagi kaasas, kuna võime selle töö käigus kaotada-lasti meid sisse. Siis,  kui oli vaja surma tuvastata või kui vang oli poonud ennast näiteks. Kui vang oli kartsas -siis ju ei saanud tuua keegi teda meieni. Ja välja sõites oli samasugune kontroll. Küsimuse peale, miks te uuesti kontrollite? Sain vastuseks, et äkki mõni vang on teie auto alla pugenud põgenemiseks.  Continue reading ““Vangile Ei Meeldi Trellid””