“Vangile Ei Meeldi Trellid”

Follow my blog with Bloglovin

Vangile ei meeldi trellid, karskele ei meeldi viin.
Arstile ei meeldi haiged ja haigele ei meeldi piin.
President ei kuula rahvast, rahvale ei meeldi vaht.
Vanale ei meeldi noored ja mulle ei meeldi praht.

Sedasi algab ansambli Justament laul “Vangile ei meeldi Trellid”

Seda laulu meenutasin päris tihti, kui sõitsin Rummu vanglasse kutsele. Õnneks ei ole seal enam tegutsevat vanglat. See oli võigas. Väga väga võigas koht. Inimlikkusest polnud seal haisugi.

Vanglat, mis asus Rummus mäletavad paljud. Meie kiirabitöötajad mäletame oma mätta otsast, sealsed endised töötajad omamoodi ja vangid ise ei soovi seda usun iial meenutada. Hetkel on  sellest alles vaid varemed ja palju mälestusi.

Miks see postitus? See ei ole üks kutse, millest kirjutan, vaid meenutus läbi aja, erinevad emotsioonid ja tunded, mis  on tekkinud vangas kutsel käies. Ega lihtinimene, kes on seaduse kuulekas, ei satu nii kergesti vanglasse tava olukorras.

Kutseid vangalsse oli päris tihti. Eriti kevaditi. Selliseid kutseid, kus oli vaja abi anda ja surma konstanteerida jms. Ega vanglasse sisse saamine nii lihtne ei olnud. Alati enne sisenemist oli see UKS- Suur- suur uks, mille taga seisime kiirabi autoga ikka kaua… kaua. Need rauast suured kinnised värvad . Kui need avanesid: vaatepilt oli karm -Ukse taga vastas olid mehed, kellel olid tigedad koerad ja peeglid ning nende ilme oli nagu õudusfilmis vangivalvuril.. Kontrolliti auto põhja alt pikkade peeglitega ja sisse piiluti ja nõuti dokumente. Enamuse ajast kulus  meil selgitustele ja vaidlusele, et meil ei ole passi ega id-kaarti tööl kaasas. No vahel ei lastudki meid sisse, toodi vang sinna samasse, kahe rauast ukse vahele ja pidime ülevaatuse tegema sealsamas kiirabiautos. Valvur oli ukse taga koeraga või siis pani käeraudadega raami külge vangi. Enamasti saime selgitades hakkama, et meil sellise töö puhul ei saa olla isikutuvastamiseks midgai kaasas, kuna võime selle töö käigus kaotada-lasti meid sisse. Siis,  kui oli vaja surma tuvastata või kui vang oli poonud ennast näiteks. Kui vang oli kartsas -siis ju ei saanud tuua keegi teda meieni. Ja välja sõites oli samasugune kontroll. Küsimuse peale, miks te uuesti kontrollite? Sain vastuseks, et äkki mõni vang on teie auto alla pugenud põgenemiseks.  Continue reading ““Vangile Ei Meeldi Trellid””

Advertisements

Kummaline kõhuvalu ja humoorikas staarblogija Mallukas :)

Follow my blog with Bloglovin

 

Kummalisest kõhuvalust. Miks kummaline kohe ma kirjeldan.  Veidi enne räägin, miks pealkirjas Mallukat mainin.

Nimelt teatas minu sõbranna, et Mallukas on mind blogis maininud. Mõtlesin algselt, et kes ta on selline ( no kohe ei ühendanud) ning miks ja millest on rääkida….ja siis sain aru ning otsisin välja, millest sõbrants räägib.

Lugu ise siin:

https://mallukas.com/2018/02/04/blogiauhinnad-kumme-tukki/

Humoorikas Mariann

Igatahes seda pooleliolevat kutset kirjutades tuli mõte, et kirjutan siis veidi humoorikust ka sisse. Tänan ikka ka, et Mallukas mind soojalt oma 10ne lemmik blogi hulka arvas. No meie Eesti kuulus Mariann on ikka koomik! Ma isegi pidin oma tütardelt küsima mida tähendab see THUMBS-UP ??? No nüüd ma siis tean 😉              

 

 

 

Continue reading “Kummaline kõhuvalu ja humoorikas staarblogija Mallukas :)”

Eestimaa pered sooja- Soe abikäsi vabatahtlikelt ja mitte ainult

Follow my blog with Bloglovin

Abikäsi läbi Eestimaa firmade ja soojade südamete abivajajateni! AITÄH!!!

 

Kirjutan siia juurde ühest väljakutsest, mis jättis jälje.

Oli jaanuarikuu lõpp. Seda, kui külm väljas oli, mäletan hästi. Juba läbi akna vaadates oli õues külm. Saime kutse õhtu poole ja sõitsime teele. Mul tekkis kiirabiautost välja vaadates tunne nagu vaataks dokumentaalfilmi Baikal-Amuuri magistraali ehitajate lootustest ja tegelikkusest. Selline külm ja karm reaalsus. Kui jõudisme sündmuspaika, oli paar last õues. Vaatepilt oli selline: Lapsed tahtsid õues joosta, aga külm oli ning vahepeal hoidsid end ise käed ristis soojas. Neil olid õhukesed püksid ja katkised jalatsid – kindaid neil ei olnud minu meelest. Jope, mis ilmselgelt ei olnud talveks, ei käinud tõmblukust isegi kinni. Mõtlesin, et sedasi ka ei pea lapsed n.ö karastuma ning et poes on ju pakkuda erinevaid rõivaid , aga kahjuks neid ei ole võimalik soetada uusi riideid. Kahjuks ei ole kõikidel võrdselt samu võimalusi. Sel hetkel mäletan, et ei mõelnud enam eelolevast kutsest, vaid sellest, et lapsed peaksid olema ju soojalt riides. Continue reading “Eestimaa pered sooja- Soe abikäsi vabatahtlikelt ja mitte ainult”

alko-narko hoolikud

Follow my blog with Bloglovin

 

Ohhoo, milline naine! Võimukas ja kuidas veel…. sellel mehel, kellest juttu teen.

Kirjutan ühest kutsest, millest on saanud mitte esimene ega ka viimane kutse. Selline korduv kuldne muster. Esialgu täiesti tavapärane kiirabi kutse , kuid kui mõelda edasi, siis igakord aina imelikumaks läheb. Aastatega on kogu perekond tuttavaks saanud. Igakord tuleb mingi uus detail, millest kogu perekonna pilt kokku puzzletada.

Eks neid, kes iga pisiasja pärast kiirabi kutsuvad on küll ja rohkemgi. Kuid see famiilia on nagu “vabsjee vinge”! Lausa tavatu.

Esialgu mäletan, et kutsusid murega, et kõhuvalu või jooma järgne halb enesetunne ja siis jälle, et on nägemused. Järgmine kord jälle, et kukkus kuskilt alla. Siis mäletan, et naaber ajas püssiga taga …jne jne. Meenub, et enamasti kutsuti mehele kiirabi. Ajapikku saime ka teada, et peremees on endine vang.

Viimastel aastatel on lisandunud kutsujate nimekirja ka perepoeg, kes kodus elab ja hallutsinatsioone näeb. Loomulikult on lisandunud ka narkootikumid. No selle nooruki kutsed on tavatult pikale alati veninud. Kuna kutsuja on enamasti alkoholi joobes ja oma hetkelist aadressi ta ei tea peaaegu kunagi – kus ta siis õigesti asub. Kohale jõudes oleme otsinud teda terve kortermaja pealt taga, sest igakord üle küsides on erinev aadress. Ja kui me ära läheks kutsutakse kohe uuesti. Kutsujaks on narkomaani sõbrad ja ega nad täpselt ju öösel mäleta kelle juures nad parasjagu joovad ja istuvad. Või on siis perepojake lihtsalt jooksu pannud. Kuna näeb nägemusi, et kurjad deemonid tahavad teda ära tappa. Ise kõigutab jalga ja räägib, et жизнь цветок / elu on lill. Vot siis milline elu.Aga enamuse ajast kutsub see perekond kiirabi sellepärast, et naisuke oma mehe tuppa lukustab ja siis mees  sealt alati väljuda soovib …Maksku, mis maksab! – ikka vaja poodi suitsu või viina järele minna, aga niisama toast välja ei saa. Igakord otsustab aknast välja hüpata või siis voodipesuga alla laskuda. Kui voodipesu või riideid pole, mida üksteise külge siduda – ronib pool maad mööda seina ja siis viskub alla. Sellist kutset juhtub aastas ikka paar- kolm korda. Perekond elab 3 korrusel. Alati, kui ta aknast välja hüppab ja kiirabi vajab, siis mõtlen, et küll on hea, et famiiilia 5ndal korrusel ei ela. Hetkel ei teagi, kas mees elab veel.

Enamasti on kutsujaks naine. See tuppa lukustamine toimub ikka enamasti suuremate pidustuste paiku. Tema mees ei pidavat sõna kuulama, seepärast ta lukustab teda tuppa, et ei läheks ula peale. Igakord, kui naine tahab kodust ära minna peab ta enda sõnul mehe lukustama ühte tuppa. Võtab ukse lingi ära ja paneb midagi veel sinna ette . Aga ise unustab ennast külapeale lõbutsema ja pralletama. Selline perekond : Isa, ema, ja kaks poega. Üks poeg istub kinni teine on äsja vabanenud vanglast. Eks need sellised lukutaga olemised on alati seotud joomingutega. Mulle tundub seal käies, et neil kainet päeva ei olegi. Vahel olen mõelnud, kuidas neil küll raha ja jäksu on, et niipalju maha juua. Uskumatu ikka. Continue reading “alko-narko hoolikud”