Kui elu saab otsa, siis tuleb surm

Follow my blog with Bloglovin

Milleks see postitus? Ise küsin – ise vastan.

Sellepärast, et ükskord oli selline väljakutse, mis ajendas seda teemat käsitlema ja pani kõik peas keerlema. See oli kurb – pikema aja vältel ettekavatsetud enesetapp. Sellest ma pikemalt ei räägi.

Tahaksin paluda mõelda sügavalt, kaugemale ja korraks süveneda elu mõttesse.

Mina arvan alati, et elu algab seal – kus sünnib ime. Aga surm? Kui aus olla ei arvagi ma sellest mitte midagi. Eriti suitsidaalsest surmast. Sest surm pole elusündmus ja seda ei tunta. Kuid enesetapp on midagi muud…

Maailmas on palju inimesi, kes endalt elu võtnud- palju kordi on minult küsitud, mida ma arvan, kas inimene – kes eneselt elu võtab on nõrk või vastupidi tugev? Ma arvan, et tegelikult ei ole sellele vastust.

Ma ei ole mingi ime inimene – et vastust teada veelvähem neid isikuid ja inimesi, kes seda teinud. Olen alati arvanud. Et surrakse vaid sellepärast, mille pärast tasub elada. Aga arvan, et kunagi ei tasu taga-haletseda

Tahaksin sellest kirjutades panna inimesed mõtlema ja märkama ümbritsevat.

Kui täiskasvanud elanikkonna peamisteks enesetapu põhjusteks on enamalt jaolt finantsraskused, majanduslik surve ja tööga seotud probleemid, siis koolilastel ja tudengitel on selleks mittevastamine kõrgetele õppestandarditele, vanemlik hoolimatus ja perekonna rahalised raskused, samuti koolikiusamine.

Kahjuks ei kiputa abi otsima ja lähedased ei märka ning ravi ei saa inimesed, kellel on mõõdukas või sügav depressioon. Paljud noored oma noores vanuses avastavad ennast ja võrdlevad teistega – siis ei olda enesega rahul- värvitakse juukseid needistatakse, rõngastatakse, et tekitada enese ümber nn. kaitsekiht – aga paljud vanemad, sõbrad, lähedased ei märka nende muret. Kuna, kõik on kaitsekihi all peidus. Paljud sulguvad enesesse ja seda ei osata märgata. Sealt aga algavad vaimse tervise probleemid, suitsiidi jm. mõtted.

Kui mõnedes riikides keskendutakse suitsiidiennetuses vaimse tervise teenuste kättesaadavuse suurendamisele, siis meil Eestis võiks avaliku teadlikkuse tõstmisele ja selgitustööle panna rõhku. Teavitada elanikonnale, millised on suitsiidiennetusega seotud sotsiaalsed ja majanduslikud tegurid.

Proovige märgata ja aidata abivajaja õigest uksest sisse, mitte jätta inimest uksetaha oma murega seisma.

Panen siia info kättesaadavuse – alati saab julgelt abi ja nõu:

Eluliin: 6558 088 (eesti keel), 655 5688 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-07)
Psühholoogilise kriisiabi telefon: 6314300 (E-N 15-19, R 15-18)
Usaldustelefon: 126 (eesti keel), 127 (vene keel) (igapäevaselt kl 19-23)
Lasteabi: 116111 (24h)
Lapsemure: 646 0770 (tööpäeviti kl 10-18)

Ohvriabi 116006 (24h)

Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tallinnas: 6172 650 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Tartus: 731 8764 (24h)
Psühhiaatriaosakonna valvetuba Pärnus: 516 0379 (24h)
Psühhiaatriakliiniku valvetuba Viljandis: 435 4255 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Narvas: 357 1795 (24h)
Erakorralise meditsiini osakond Ahtmes: 331 1074 (24h)

Kiirabi: 112 (24h)

Teadmised on toredad

Follow my blog with Bloglovin

Hei!

Töö ja kutsete vahepeale, midagi teadmisete kohta ka.

Kindlasti mõtlevad inimesed, et kuidas meedikud õpivad – kuidas neid õpetatakse, kas saavad proovida päris inimeste peal süsti teha, elustada või näiteks sünnitust vastu võtta. Kuidas see kõik käib, veidi avardan silmaringi. Näitan kuidas tänapäeval õpitakse.

Sain osaleda sünnituse õppe-loengus. Super kogemus, super lektorid ja nii tõetruu simulastiooniklass. Aitäh Tallinna Tervishoiu Kõrgkool

Videot ma ei hakka siia lisama, aga pildid räägivad veidi.

Antud sünnitaja / nukk on ehitatud nii nagu see päriselt toimub. Võib proovida ka tuharseisus sünnituse vastuvõtmist. Väga huvitav ja tõetruu.

SIMULATSIOON KIIRABI
SIMULATSIOON KIIRABI

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kiirabis töötades on väga hea see, et iga aasta on põhjalikud koolitused meil. Kõik eranditult peavad  need läbima. Üks sisukas koolitus viimati oli ka hulgitrauma koolitus, mis meeldis mulle väga. Peale koolitust tahtsin kokkuvõtte koolitusest teha, kus panin kirja lühidalt, mis meelde jäi:

 

KIIRABI REAALSELT
KIIRABI REAALSELT

Kiirabitöötajad osutavad Eestis erakorralist haiglaeelset arstiabi ägeda haigestumise, traumade ja mürgituste korral. Me teeme tihedat koostööd häirekeskuste, päästeteenistuse ja politseiga.

Ennekõike aga nõuab kiirabis töötamine head füüsilist vormi ja vaimset tasakaalukust.

Kui teist kellegil on tahe aidata inimesi ja anda erakorralist abi ja pidevalt õppida – olles aktiivne, siis valige hoolega ja võite ennast juba kiiresti avastada kiirabis praktikal ja hiljem ehk ka tööl. Kui soovid kiirabiõena töötada nõutakse meditsiinist kõrg- või keskeriharidust (õe või velskri kvalifikatsiooni). Saab ka õppida kiirabitehnikuks, mis on põnev ja vastutusrikas samamoodi.

Enamus õpet Tallinnas toimub Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ja lisaks täiendõpe ja koolitused ka Tartu ja Tallinna kiirabi koolituskeskustes. Koolitusel võivad osaleda kõik vähemalt keskharidusega isikud. Meditsiiniteadmisi ega kiirabitöö kogemust ei nõuta.

Seega, kes armastab õppida – laske aga käia 😉

Selline teadmine ei jookse mööda külge küll kellegil maha. Eriti kui täna vaadata aknast välja – 30 kraadi sooja ja inimestel tihti halb.

Seega- õppida, õppida, õppida ja veelkord õppida.

Ilusat Suve!

Kadi

 

 

Follow my blog with Bloglovin

 

Selline hommik – milline? Küsib töökaaslane, no selline teistsugune… ei teagi.. Tunne oli tööle tulles jube teine. No mitte tavaline

Saime kutse – kutse järel ja siis äkki sellisesse kohta- Vanglasse??? hmm, endine vangla territoorium. Mulle kohe meenus see sama kord, kui käisime vangi kõhuvaluga ära viimas ja pidime läbivaatlust tegema selles pisikeses kartsas…uhhh kui jube see oli.

Terve tee keerles mõte peas, et nüüd, kui vange seal pole tahaks seda koledat kohta näha ja ehk tuleb julgus ka sinna siseneda.. ( olen kuulnud, et tehakse sinna ekskursioone).

rauast uksed
Punaste rauast uste sees – taga ootasime kiirabiga alati.

Vanglat ei ole enam seal juba oma 7 aastat…see on juba pikk aeg. Varem saime sinna ikka iga kevad kutse…pidevalt oli keegi poonud või muu hädaga…nüüd aga olin üpris üllatunud, et kutse saime vangla territooriumile.

Mõte oli kohe, et mõni vang…aga ei hoopis oli kutsujaks vanglasse sisenenud ekskursiooni grupp, kes avastasid ukse avades kellegi pea… Lükkasid seejärel ukse kinni ehmatasid ära ja kutsusid ruttu giidi. Olid telefonis öelnud talle – uvas sdes Труп ( teil on siin laip). Nii andis meile valvur teada, kuidas asi oli.

VANGLA

Giid avas ukse ja pea vajus ukse vahelt välja… keegi oli surnud vangla blokis, selle Bloki ( Vanglas asuvad hooned olid tähistatud blokkidena nr 1, 2,3 jne) vastas asuvas majas elasid vangid oma kongides, kus laip leiti. Valvur arvas, et oli äkki üle aia kuskilt tulnud ja ööbinud seal. Täpselt hakatakse alles uurima.

Tuvastasime surma ja andsime üle Politseile. Sellises kohas surra on kurb – Puhaku Rahus!

 

Mina aga mõtlesin, et ehk lubatakse mul korra põigata sinna kartsari ruumi , kus ma kunagi tundsin sellist halba emotsiooni…. Seni kuni kolleeg kirjutas kaarti Politseile ümber …uurisin, kas tohin pildistada. Lubatigi… olin päris elevil… valvur seletas, et mine aga sinna ja sinna seal on uksed avatud, vaata, mida soovid… elevus tõusis lakke ja mälestus -kuidas kõik oli.

 

Läksin siis suure julgusega-olin aga üksi.. Julguse mõttes helistasin veel lastele- mehele, et teha videokõne -kutsun ka korraks piiluma vangla müüride taha … ja siis astusin vapralt sisse-

telefon käes ja kõik tundus põnev alguses, aga siis kui jõudsin selle kartseri ukse taha, avasin ukse-

SEESAMA UKS
rauast raske uks

Siis sel hetkel kadus interneti ühendus ära… oeh ja minus  hakkas põlema punane tuluke- et ära sinna nüüd üksi mine ja üleüldse hakka juba välja kobima siit vanglast, äkki jääb uks kinni ja ei saagi lahti  nagu filmis noh… Loomulikut tulin kolm korda kiiremini sealt välja kui sinna läksin.

Aga jõudsin pilti ikka teha videokõne käigus.

JALUTAMISE ALA
kitsas JALUTAMISE ALA, peakohal võrk ja seintest saaks kaks kätt lahti ajades kinni hoida. Isegi sisse tallatud rada on alles
kong, mille uks oli avatud
See siin üks esimene kong, mis polnud see, mida ma soovisin näha- See on poole laiem, muideks stiil on sama.
Vangla Haigla, kus sai palju kutsetel käidud.
Rohelisel alal jalutasid vangid ja alati, kui sõitsid territooriumile olid kõigi silmad sinule suunatud.

Ühesõnaga, kellele vähegi pakub huvi, millistes oludes vangid elasid mitte veel väga ammu, siis saab antud kohta külastada. Sissepääs koos giidiga ja raha vist maksab 10 eurot. Nii mainis valvur.

Minu hing ikka rahutu vaja ikka minna sinna ekskursioonile, et avada see uks.

Päikest kõikidele,

Kadi

Kus suitsu, seal…makarone

Kus suitsu, seal…makarone

56264327_2171370906506292_3281792778685644800_n

Kui Jood! Ära makarone keeda! Kui süüa tahad, siis ära joo 🙂 No mingi loogika peab ju olema ometi.

Sest vahel juhtub, et uinud ja unustad oma makaronid sootuks…. Kahjuks on pahed tihti harjumus, kui kirg.

 

 

Või vastupidi? Ega ma ka ei tea ju.

See minu mõte lihtsalt!

Vähem makarone ja rohkem päikest!

Kadi.

Üle 150 kilo on palju, liiga palju…

Follow my blog with Bloglovin

No seda on palju paluda mõningal juhul, et inimene, kellel anamneesis terve rodu haigusi võiks midagi enda jaoks ise ära teha… Miks see nii on, tihti mõtlen sellele no ega vastust ei olegi. Milleks rääkida nii kõvasti, kui ei kuule, mida öeldakse? Vist ei taheta kuulda.

Igakord, kui sinna kutsele sõidan, mõtlen, et küll oleks tarvis sellist viineri kostüümi koos kosmonaudi  maskiga 🙂 Aga seda meil ei ole kahjuks. Kindlasti mõtlete miks , no selleks, et ise puhtaks jääda ja haisu riietele külge ei saaks ja muid elusolendeid…. Selline mustus ja vaibale astudes jääd sinna kinni, siis tahes- tahtmata soovid, et sul oleks mingi skafander ümber. Eriti kui  järgmise kutse peaksid saama mõne beebi juurde … Teeb kurvaks, et inimesed ei suuda ega ei taha enda ja oma ümbruse eest hoolitseda.

Nimelt kurva eluga proua, kelle üle on tema keha võimust võtnud ei aita ei püssi ega muu ussirohi, kuna ravimeid ta ei tarvita. Milleks neid võtta eks? Ta ei ole isegi arstil käinud oma haavanditega. Milleks, kui abikaasa ravib salviga.

Aga ikka nii kuus korra kutsub tema armastav kaasa talle kiirabi, kuna troofiliste haavandite määrimine ei aita nende valgete tsinksalvidega.

56461103_402843807162060_192374853657952256_n

 

 

 

 

 

 

 

 

Igakord räägin, et alustama peab hügieenist ja jalg tuleb puhtaks pesta, aga ei ikka pannakse mustale haavale sammoodi valget salvi ja kui see tuleb ära pannakse uuesti ja siis jälle uuesti ja siis veelkord ikka. Nutune lugu, mis muud.

Viimane kord oli ta aga nõus haiglasse sõitma. Loodan siiralt, et sai puhtad jalad ja raviplaani, mida ta edasi ka järgib.

Kogu haiguste rada ei hakka loetlema, aga lootus on, et ehk lõppeb see õpitud abitus ja mõistus lööb koitma, kuna kutset pole saanud siiani….

Lootma peab vaid head!

 

Ärge laske oma keha ja vaimu üle kontrolli! Elu on elamiseks!

Uskuge, et kogemused- need võtavad elult suurt tasu – aga õpetab jällegi paremini kui ükski teine siin ilmas!

 

Kadi